заработок на кликах
Вы еще не зарегестрированы на Uchit.net? Зачем?
Login: Pass:

Kierkegaard

реферат: Философия

Оцените работу
всего оценок0 общий балл0
Зарегистрируйтесь


Tallinna  Pedagoogikaülikool










KASVATUSFILOSOOFIA

Eksamitöö


Kierkegaard`i lähenemine inimese olemusele ja kasvatusele






Õppejõud: S.Kera


Anna  Pomm

EV-11




Tallinn

1997

Kõik,  mida  Kierkegaard  filosoofina pakub, leidub ka eespool vaadedud esteetilis-filosoofilises loomingus. Kierkegaard kõigest hoolimata   on   tahtnud   olla    ikka    esmajoones    usuline   aatleja, kelle  filosoofiagi  on  seisnud  kristluse  tõdede ja nende enama teadvusse-tõstmise teenistuses.  Selles  mõttes võime näha kogu ta filosoofilist loomingut hargnevat protestiva kriitikana kaasaja filosoofiliste moevoolude vastu - kuna need tema arvates osutusid ohtlikuks kristluse  eluväärtustele.

Arvamine, et Kierkegaard on filosoof ainult niivõrd, kuivõrd ta ründab Hegelit, on seda silmas pidades päris tabav iseloomustus.  Hegeli dialektilist meetodit eitades vastandas Kierkegaard talle   sokraatilise  dialektika:  “... igatahes on  usaldusväärne, et  tal  (Hegelil)  ei   ole   Sokratesega   absoluutselt  mitte midagi ühist”. Hegeli dialektikat igatviisi madaldades ja seda rünnates oli Kierkegaard Sokratesest  vaimustuses  ja  nimetas  teda oma õpetajaks. “Väljaspool  kristlust,  Sokrates, oled sina - ainukesena  -  õilis,  avala hingega tark,  sina olid tõeliselt reformaator”. “...Sina oled ainus inimene, keda ma vaimustusega tunnistan kui mõtlejat...” on Kierkegaard  kirjutanud  vahetult  enne  surma.

Kierkegaardi ahvatles Sokratese “maievtiline” dialektika (µαιευτιχη - ämmaemandakunst) - meetod, mida   Sokrates  oli  sarnastanud oma ämmaemandast ema   kunstiga,   meetod,   mis   aitas   tõel   ilmale     tulla  dialoogilistes  otsingutes,  kahtluses  ja  vaidluses, küsivas  lähenemises tundmatule - ühesõnaga subjektiivne dialektika,  kunst  küsitleda  iseennast  iseenese kohta.

Kirkegaard  ülistas  Sokrates   selle   eest, et too “tõi  ilmale iroonia ja andis oma lapsele selle nime”, kasutades oma teostes hulgaliselt iroonilist refleksiooni enesetunnetuse meetodina.

Tegelikult ei olnud Kiekegaardi “dialektika” taasloodud  sokraatiline dialektika. Asi pole üksnes selles, et Kierkegaard ise eristas oma “dialektikat” sokraatilisest dialektikast kui uut, täiuslikumat dialektikavormi  -  kristlikku  sokratismi.

Ehkki  “Sokratese   põhimõte   seisneb...   selles,  et  inimene  peab   leidma   oma   tegude  eesmärgi  kui ka  maailma  lõppeesmärgi,  lähtudes  ainuüksi enesest, ja  saavutama  tõe  omaenese  jõududega,”  siiski  “mõtleb  tõeline   mõtlemine”  Sokratese   arvates  “nii, et  tema  sisu  ei  ole  seejuures   subjektiivne,  vaid  objektiivne”.

Kui Sokratesel olid maievtika ja iroonia vahendeiks objektiivse tõe kindlakstegemisel, siis Kierkegaard  kasutas  neid   subjektiivse   tõe,  “tõde minu   jaoks”  saamiseks,   kuivõrd    ühtki    teist   tõde ta tunnistatud: “...objektiivselt  pole  olemas  mingisugust tõde...”.

Kierkegaard heitis kohe alguses kõrvale objektiivse  tunnetuse  ning eitas selle väärtus ja tõelisust. Ta kutsus minema vastupidist - radikaalse subjektivismi - teed. “Ma ei nõua midagi muud peale tunnistamise,  et  meie  objektiivsel ajal olen mina ainuke,  kes ei suuda objektiivne olla”.

See subjektiivsuse ja objektiivsuse absoluutne vastandamine on  kogu  Kierkegaardi  filosoofia   nurgakivi,   filosoofia,  mille esmane ülesanne             oli kummutada “väär ettekujutus, mida omavad tunnetusest ja selle resultaatidest need, kes räägivad objektiivsetest tulemustest,  mõtlemata,  et just nimelt filosoof on ülimalt  subjektiivne”.

Nagu Hegel, määratles Kierkegaard saamist mitteolemisest  olemisele üleminekuna. Tema arvates olid Hegelil “eitus, üleminek ja vahendamine kolm mumifitseeritud,  kahtlast  salaagenti,  kes  kõik    liikuma panevad”,  ja  hoopiski  mitte   ühelegi   loogikale  alluvad   “rahutud  pead”.

Saamine  on  muutumine,  teisekssaamine,  teiseks  üleminek,  üleminek  võimalikkusest  tegelikkusesse.   Ent   Kierkegaardi   arvates    erinevad     voimalikkus ja tegelikkus põhimõtteliselt,  kvalitatiivselt.  “...Kuivõrd lõpmatult erineb millegi käsitamine võimalikkuses  sellesama  käsitamisest  tegelikkusest,” on  ta  “Päevikus”  märkinud.  Erinevalt võimalikkusest ei saa tegelikkus tema  arvates  olla  loogilise  käsitluse  objekt. “Mõeldav reaalsus  on  tegelikkus,   ja   iga   küsimuse  selle  kohta,  kas  miski   on   tegelik   peab   mõtlemine  hülgama”.

Kierkegaard pidas selles küsimuses peamiseks eksimuste  allikaks   võimalikkuse   ja   tegelikkuse  ning paratamatuse   vahekorra    väära    käsitus.  Saamine   ei   allu    paratamatusele   ja   ei   sobi  sellega  kokku.   “Kõik,   mis  saamas  on,  tõestab  juba oma saamisega, et  ta  ei  ole  paratamatu;  sest  ainus,  mis  ei  või  saada, on  paratamatu,  kuna  paratamatu  on  olemas”.

Hegelile määratud Kierkegaardi etteheited, et Hegeli dialektika välistab vabaduse ja ühtlasi jutuslikkuse, ei ole põhjendatud. Nende kategooriate dialektiline  käsitus  seisabki  selles,   et  nii paratamatust  kui  ka  paratamatust  ja  juhuslikkust seob  vastandite ühtsus  ning  need   kategooriad   ei  välista  teineteist.

Kui  Kierkegaard  võttis  endale ülesandeks kukutada paratamatuse mõiste vabaduse ja   juhuslikkuse  nimel,   siis  -  vastandades   neid   metafüüsiliselt   -  ütles  ta  lahti  dialektikast.  Samavõrd   antidialektiline on tegelikkuse lahutamine võimalikkusest, mille Kierkegaard püstitas vastandina Hegelile,  kes käsitas neid  dialektiliselt,  vastastikku  läbipõimunutena,   mis  nähtub  juba formaalse ja reaalse  võimalikkuse  eristamisest.

Niisiis ei pannud Kierkegaard alust teistsugusele, Hegeli  omast  erinevale  dialektikavormile,  vaid    hülgas dialektika.   Ta   püüdis   koguni   hoopis   lahti   saada.  Ja   kui   ta   lõigi   lahku   dialektikast,   siis osutus loogikast  vabanemine  teostamatuks,  kuivõrd  tollesama lahkulöömise õigustusena oli Kierkegaard sunnitud tegema  igasuguseid  loogilisi   trikke   ja jõupingutusi.

Vastuolukategooria läbib kogu Kierkegaardi maailmavaadet:   “Kõikjal,  kus  on  elu, on vastuolu”. Ent   tal   polnud   eksistentsi    lahutamatuks   atribuudiks  loogiline,   vaid   pateetiline   vastuolu.   Kirg  pole  midagi muud  kui  pinge  saavutanud  vastuolu.  Kus  puudub  elu  ja  kirg,  seal  ei ole vastuolugi.  Väljaspool  eksistentsi  ei   ole  vastuolu, kuid  eksistentsiaalne  vastuolu  ei  eelda  ühtsust,  vaid  välistab  seda. 

Seejuures  ei  ole  vastuolu  isegi  eksistentsiaalse  tõlgenduse  puhul  Kierkegaardil  arengut  edasiviiv  jõud.   “Sõna   “vastuolu”   ei  tule  siin  võtta  mitte selles neetud  tähenduses, mida talle Hegel  omistab, kujutledes ise ja veenates teisi, nagu oleks sel sõnal loomejõudu”.

“Minu  eluvaatlus on täiesti mõttetu. Mulle tundub,  et  kuri  vaim  on  mu  ninale  asetanud  prillid, mille üks klaas tohutult  suurendab,  teine  aga  samavõrra  vähendab.”

Kierkegaardi töödes on väga vähe öelnud kasvatusest ja lastest üldse. “Meelsamini räägin ma lastega, sest nendest tihkab ikkagi loota, et nad saavad kunagi mõistusega olenditeks; aga need, kes nendeks on saanud - oh sa issand küll!”

Kierkegaardile  polnud  olemine   üleüldse  ja veel  vähem  inimese  eksistents  mõtlemine.  Arvatakse, et  kuigi  Kiekegaard    lähtub    idealistlikust   eeldusest, et  inimene  olemus  on  vaimne,  siiski  on  tema vaimu-käsitus selline, et see õõnestab idealistliku kontseptsiooni.

Kierkegaardi  arvates ei või inimene olla teadusliku  tunnetuse objekt, enamgi, teda ei või käsitleda   ka  subjektobjektina,   mida   tegi  Feuerbach ja  mitmesugused   psühhofüsioloogia   koolkonnad.  “Kes eksisteerib,  see  ei saa  samuti olla  korraga kahes  kohas, ei  saa  olla  subjekt-objekt”. 

“Materialistlik  füsioloogia on  koomiline..., aga  uusim,  enam  hingestatud  füsioloogia  on sofistlik”.  Hinge  ja  keha   probleem   ei  ole  Kierkegaardile  mingit  raskust  tekitanud:  hing on primaarne, keha - sekundaarne.  “Keha  on hinge  ja seega  ka vaimu organ”.  Kierkegaardi   meelisvormel  oli:   inimene on hinge ja keha süntees, mida juhib vaim.  Lõppkokkuvõttes  “inimene  on  vaim”.   Psühho-füüsilise  probleemi on Kierkegaard  lahendanud   idealistlikult.

Kuid  psühhofüüsiline  probleen  on  vaid üks fülosoofia põhiküsimuse   -  olemise  ja  mõtlemise  vahekorra  küsimuse  -  tahke.

Kirkegaard  ei  pidanud olemist mõtlemiseks,  kuna vaim  pole mõtlemine,  mis  ainult ei  võimalda, vaid  lausa  nõuab  loogilist  mõõtu    ja   käsitlust.  Just  selles  on  tema  salvava   märkuse  tõeline  mõte,  et  väite  puhul  - olemine  ja   mõtlemine on  samased,  tuleb  “ühekorraga naerda  ja  nutta”. 

Kui “olemise”  asemel  oleks jutt “eksistentsist” (spetsiifilises tähenduses,  milles  seda  mõistet kasutas  Kierkegaard),   ja  “mõtlemise” asemel  -  vaimust (jällegi tema tähenduses), siis vormuleeriks vaimu ja  eksistentsi samasuse  printsiip  adekvaatselt   eksistentsialismi  kui  Kierkegaardi  tüüpi  subjektiivse idealismi  põhilause.  

Öelduga ei ole karvavõrdki vastuolus Kierkegaardi poleemika   Descartesi   lausega   “ma  mõtlen,  järelikult ma olen olemas”. Ta väitis, et olemise järeldamine mõtlemisest on vastuolus, ja tõstatas Descartesi vastu mõtlemise  ja  olemise  vahekorra  vastupidise vormeli: “Kuna ma eksisteerin ja olen mõtlev, siis ma mõtlen”. Kierkegaard lisas, et kartesiaanlus  liigendas   olemise   ja    mõtlemise,  nende vahel  ei  ole  “ideaalset samasust”.  “Mõtlemisega samane  olemine  ei  ole  üldse  inimlik  olemine”.

“Minu  peamine  mõte oli, et meie ajal on teadmise  ülikülluse  tõttu  ära  unustanud,   mis  tähendab eksisteerida  ja  mis tähendus on enesessepööratusel...”. 

“Mõned  looduseuurijad  leidsid  või  püüdsid leida  kusagil  maailmas  eksisteerivat Archimedese punkti  ja  sellest  punktist   universumid   vaadelda...”, on kirjutanud Kierkegaard. Tema leidis selle aga iseeneses.

Sellises spetsiifilises tähenduses on “eksisteerimine”  Kierkegaardile  ainuke   “tõelisus”,  mis piirab “olemise” mõistet ja on vastandatud “mõtlemisele”.  “On  tõelisus  välisilm?” küsib ta iseendalt, ja vastab eitavalt: “Tõelisus on sisemaailm”, oma   Mina  enesesuhe  oma   Minaga.

Kiekegaardile oli erakordselt iseloomulik, et eksistentsi tunnistas ta “ainsaks tunnetamatuks asjaks iseeneses, millega mõtlemises ei ole obsoluutselt midagi ühist”.

Kierkegaardi ei rahuldanud määratleda inimest mõtleva   olendina:   selles   ei   ole  inimese olemus ning see pole tema eksistentsis peamine. “Tõeliselt  inimlik  on - kirg.  Kireta ei saa eksisteerida. Kõik eksistentsiprobleemid  on  ühenduses  kirega.    Kirg   on  eksistentsi  Alfa  ja  Omega.  Kirg  eelkõige.  Kirg on  eksistentsi  liikumapanev   jõud   ja  “subjektiivsuse  tipp”.

Taani teoloogi arvates ei või inimest niisiis määratleda   mõtleva substansina, loomuliku olendina ega üldse mingit liigi “objektina”.  Tegelikult ei saa inimest üldse defineerida. Olles kordumatu individuaalsus ja puht subjektiivne olend, teeb ta end selleks,  mis  ta  on. “inimene on vaim. Aga mis on vaim? Vaim - see on  Mina.”

Küsimusele “Mis tähendab olla inimene?”, Kierkegaard  on  taandanud  filosoofia põhiküsimuse: mis  tähendab  olla?...

Kierkegaard on end kunagi võrrelnud inimesega, kes elab iga hetk kokku variseda ahvardaval pööningul. Seejuures ta teab seda. Sellepärast ongi tema filosoofias leidnud end inimesed, kes elavad mahalõhkumisele määratud ühiskonnas, inimesed, kes “on kaotanud jalge alt igasugune pinna”.

Võib olla tema filosoofilised tööd püüavad nõu anda, aidata nendele inimestele. Ta ei taha õppida, vaid tahab, et inimesed ise leiaksid otsust.

V4ib-olla üks väljapääs, mida ta pakub on: “Mõistatuslik ei tule olla mitte üksnes teiste jaoks, vaid ka iseendale.”

KASUTATUD KIRJANDUS:


  1. ????????, ?.  ??????????? ? ????. 1994.
  2. ??? ??????????. 1994.
  3. Bõhhovski B. Kierkegaard (Suuri mõtlejaid). 1975.
  4. Salumaa E. Kierkegaard. 1993.
 
Дружить
Uchit.net в социальных сетях